Liivakell
Mul mälestuste salapeidikust
jäi pihku liivakell -
iidammune ja uskumatult soe -
ning süda siiani on kohtumisest hell.
Ja kortsulisil sõrmil
taas nüüd tunnen
ta pinna karedust -
aeg näkitsenud on ju tedagi.
Ent liivaterad tema sees
on samad -
ei puudu kedagi.
Liiv vaikselt niriseb
mu mõtetega kaasa -
on kellakael
kui hele valgusvoog,
kus iga tera uuesti saab näo.
On's miski muutunud?
Se's ajahetkes kõik on jäänud samaks.
On minu ümber veidi teised moed,
kuid minu sees
see vana liivakell
õrnvaikselt niriseb
mu mõtlemiste voos,
kui oleksime igavesti koos.
Mu süda siiani
on kohtumisest hell.
Teid tervitan,
mu sõbrad selles ajas,
kes kokku said
me kohtumiste rajal;
ja kes ei saanud -
küllap nii on vaja.
See meenutus
on ise juba ime
ning sellel tundel
polegi vist nime.