Las saisva nee suu

Suu ommave lümfisõlme, kos lõpeve tundliku närvi - nee sakilitse siu. Me tahami kik tetä üt'te värvi, üt'te ülpä ja muudu - mis inimlik kius! Kik vil'läkandvass, kik saakiandvass! Ahnusest ullut'tu, segi om pää, enämp ei tiiä, mis tõeste om hää. Lümfisõlmesid ära ei lõigute; ilma äälete koskil ei õigute. Tuless ommete kaede ette - mürk lätt' jo põhjavette! Las saisva nee suu, nee tohutu puhastusjaama, kos muda tiip umma tüüd; kos omma nii kange auru, et henge kinni lüüp; kos kasvasse kange marja targast looduse ihust ja leevendust andva tarja ütestainumast suukailuvihust. Las saisva nee suu! Suukure ja aigru alli elässe sääl. Sääl ommave anekarja sükitsel mätäste pääl. Ku noid kuremarju ei ole, ani põllule tule, võtap esi, kost võtta saa - tal ei ole jo enämp maad! Las saisva nee suu! Koskil om kotus, kos pal'lu om vaikust, kohe massinemürä ei kaiku - limusiinige sinnä ei saa. Tuu om viil ainuke putmede maa. Jäägu alale ta!