Äratundmine

Maa, sa kena ümmargune pall - eks me ole sarnased. Mis sellest, et mina olen nii tilluke su kõrval. Meil on sarnased mured ja sarnased rõõmud. Mina vajan soojust ja sina vajad soojust; mina vajan rahu ja sina vajad rahu; me mõlemad otsime nii valgust kui pimedust; kumbki meist tunneb kaduneljapäeva painet; me võime olla terved või haiged ja meie aurasse tekivad osooniaugud, kust energia välja voolab. Kummalgi meist ei jää muud üle, kui kaitsta end bakterite eest, kes on tasakaalust välja läinud (mis sellest, et sinu mõistes võib ju homo sapiens see bakter olla). Sinu suur armastus on kusagil tähtede vahel, omasuguste hulgas. Teie kohtumine on meie jaoks liiga tuline, põletav, hukatuslik - nii, nagu meiesuguse armastus on tulemölluks meist väiksematele maailmadele. Praegu veel kaitseb Päike sind kiivalt - sind, oma last; aga kusagil tuhiseb juba lendsaba, kes su kaasa viib. Minu jaoks on see aeg hoomamatult pikk - sama pikk on minu elu neile, kes täidavad lõpmatuse minust väiksema poole. Kui keegi suurema silmamõõduga uurija peaks mind omalaadse mikroskoobiga uurima, näeks ta tillukest helendavat energiapallikest, mis muudab vormi ja kuju, mis liigub ja liitub ja pooldub - Ja võib-olla arvab ta siis, et näe, see on üks elu alamaid vorme mingi suurema eluka kasuka sees. Eks meil kummalgi ole omad kärbsed, kelle jumal olla; ometi peame kumbki omas suuruses püsima tasakaalus, et mitte anda põhjust lõpmatule varingule.