Ajalugu - aja lugu

Elu ilma ajaloota on kui nägu ilma näota, on kui süda vereta. Aeg sind oma pika käega kaugelt-kaugelt teretab; kinni seob kõik katkend lõimed. Uskumatu on ta võime üles leida tillukesi olukorra-killukesi; põimida neist näiliselt tähtsusetuist seikadest suurepärane vitraazh. Need, kes olid näoli maas, aeg võib vabalt tõsta üles. Need, kes suure ego süles pikalt mõnuleda said, aja paistel saast on vaid - tolm, mis tõuseb keerisena tuulest viidult lõpmatusse eksirännakute teele. Kui su pilk on küllalt terav, mõtted vabad uhkusest - siis võid leida oma tera ajahelbeid tuulates. Aeg ei tunne vastaspooli isiksuste kempluses. Ta ei vihka ega hooli olukorra tölplusest. Tema vestab oma lugu rangest ajaraamatust meile mõistetavas keeles. Viimseni tal kõik on meeles : iga mõte, pilk ja sõna; iga tegu, olukord. Värvi ennast, kuidas tahad - ajaloos on kindel kord. See toob välja põhivärvid, settib välja põhitõed. Aeg on erapooletu; pole ta ei hea, ei õel. Kõik, mis saad, sa tegid ise. Tegu algab külvamisest. Külvad kurja - kasvab kurjus; külvad headust - kasvab hea. Pole seadust, et sa kõike ise nägema ka pead. Ajapõllud künti pikaks mitme inimpõlve jaoks. Lapselaps saab saagi kätte vanavanemate vaost.