Virvele
Sa oma elu
meie jalge ette panid,
kõik oma tunded - mured, rõõmud, valud.
Sa oma saatuse
me jalge ette panid,
kuid - ära sa meid kohtumõistjaiks palu.
Nii õrnu asju
puutuda ei tohi -
üks pilk, üks mõte -
rohkem oleks liig.
On usaldus küll imeline rohi,
kuid selle rikkuda võiks
ainus viiv.
Nüüd,
lugedes Su ehtsaid luuletusi,
ma tunnen -
paljut taluda ei või.
Ka ainus neist
saaks teha muudatusi,
et elu palju parem olla võiks.
Sel jõuluajal
on mul tõesti tunne,
et olen elevant ma
portselanipoes.
Nii jäljed jäävad
puutumata lumme...
Ükshaaval
Sinu luuletusi loen.