Vaid lootus, et midagi muutub
Vaid lootus, et midagi muutub.
Tõelisus jälle
nipsutab sõrmi: nii jääb!
Vaimule valgust on vähe,
ja uudsust.
Stambid ja tõkked on ümber.
Ei ühtegi häält,
ühtegi sosinat
igatsevvaikset ei kuule;
ühtegi mõtet,
mis kõlast saab tõelise jõu.
Müra vaid vorbivad
kellegi vihased huuled.
Selles on vaenu ja põlgust
ja sisendusjõud.
Olen ma olemas?
Olen ma vari või naine?
Olen ma loodud
või välja ehk mõtlesin end?
Valgus ja pimedus.
Taevalik õndsus ja masendus maine.
Kõik selle vahel
on liblika lend.