Üks kaktus kasvas aknalaual potis

Üks kaktus kasvas aknalaual potis, Üks kena ümmargune ogaline siil. Ta oli priske sell. Ta meeldis kõigile ja tagatipuks õienupu lõi. Kõik olid põnevil - mis saab küll edasi, Mis imekaunist võlu näeb veel sedasi? Kuid longus õis ja katkus kühmu vajus, Justnagu kuri haigus küljes olnuks tal. Kui asja uuriti, siis selgus lihtne tõde, Et juuri enam polnudki tal all. Pott liiga väikseks jäi ja katkus kerkis õhku, Kuid õhk ju teadagi ei täida kõhtu. Jäi kitsaks austajate ring - Mis sellest tühjast enam vahti - Aeg uuest kandist alustada jahti. Küll keegi kaktusele uue poti tõi, Kuid kas ta lõpuks õie lahti lõi, Ei tea, sest tüütuks läks see sagimine kõik Ja musta mullaga End igaüks ei tahagi ju määrida.