Tuulelaulud

Iga südametuksega jäädvustan maailma ilu. Iga hingetõmbega sünnib midagi uut. Igas vaikusehetkes heliseb loomise rõõm. .. .:. :: ... . .:..... . . . : :... ...: .:. .... ... .. .. Juba ma tulen! Oh, juba ma tulen otsima leebet tuult; niisket ja sooja lõunatuult, lõhna ja maitse buketti. Tuules on elu. Loomise päevad said mööda. Looming peab elama ka. Tuul aitab vastutust kanda. Tuules on arengumaa. Tuules ma kohtan teisi, kellel on sama uid - vahel vallatult hulgakesi, vahel üksi ja kodutuid. Tuules ma pöörlen kaasa, nii, nagu pöörleb maa - nõnda, et hallitama enam minna ei saa. Tuules ma otsin üles lõhna järgi kõik tuttavad teed. Tuul on turvaline mu üle. Leebe lõunatuul olgu see. Ustav sõber mu rännuteel. :::::::::....:::::::............:::....:..:::..... ......::..........:.............::...:::::::::::::::::::.. Idatuulega kogun tolmu igalt puhkevalt tolmukalt. Kogun tolmu ja kasvama panen miljon mõtte-millimallikat. Mis neist kasvab - kes seda küll teab? Aga idatuul ütleb: "Nii peab!" Ta ütleb, et nii on õige. Ta ütleb, et nii jätkub aeg. Tolmu toomine emakale - see on kevade vaev. See on sünni ja surma algus, ootuspingete otsustav hetk. See on kõikide tähtede valgus. Sellest algab uus eluretk. :....*....*:........***::... * * ..** ****.... .. . . . * . .****** . . . Suur kunstnik oled, põhjatuul! Teed võimsaid asju mittemillestki. Sa liidad, lahutad ja korrutad ja jagad ja puhtaks pühid ahtad hingemaad. Noh, mõni ütleb, et sa oled õel. Kuid tõsi on - kes sinu võludele vastu suudab panna, see enam iialgi ei põe üht tuntud lastehaigust - endahaletsust. Sa valgeks teed, mis varem oli must ja samas täidad valge vaikuse. Su nimi olla võiks ehk ARMASTUS, sest sisemine tuli võib sind kõita; sest sisemine tuli võib sind võita; ja ainult sisemine tuli võib sind läita. Jah, tõesti on su nimi ARMASTUS - see looja, otsija ja hingerahu tooja, mis mittemillestki võib anda sooja.