Tõelus

Eales ei andesta! - mõtled, kui kõverpeeglites kadund on ühendav valgusesild. Kramp kukla kangestab, silmades nutupihu, jalgades minekuihk. Kuhu? Ringiga tagasi - ikka ja jälle. Pilk pilgu, sõrm sõrme, hing hinge vastu... Kumbki meist teab - kui tuleb see LÕPLIK - kaotust ei suuda me kanda. Nii palju veel anda ja saada ja jällekord ANDA ja SAADA... Kõverpeeglite tuhmunud pind läheb helgeks, päev paistab põhjani selgeks.