Suveöö

Veel on õhus pojengide närbuvat hõngu; hinges jasmiininukruse järelhüüd. Kivivareme sammastel pakatab elulõngu. Karikakrad ja kellukad... Millest see rahutus nüüd? Millest see tung minna üksinda valgesse öösse, ainsaks juhiks vaid isetu rukkirääk. Udujoomed. Ja kastehein takerdub vöösse. Teisest maailmast torkab mind vihane sääsk. Kõik, kes kasvama hakata jõudis, see kasvab. Kõik, kes õitsemist oodanud on, tõstab pead. Igaüks, kes mu rahutust tunneb, see vastab. Vaikust rebestab kägu, kes ikka veel kukkuma peab.