Süütuse presumptsioon
Nutsin Su pärast,
sest teadsin,
kui valus on kanda
raskete mõtete taaka.
Ometi lõpmata palju
Sul on elule anda
väheste rõõmude eest.
Tühjade mõtete seest
sageli otsima peame
tikutulega sisu.
Sinu luules kuid kisub
iga sõna kui haavad valla.
Puhastustuli Su sees
haigettegevalt väljendub lauludes.
Elu varjatud sõlmed
on vahel nii meeletult kinni,
et ainult skalpelliga saabki
neid lõigata lahti,
räsides keha ja hinge.
Aastatepikkune pinge
vallandub valusas luules -
lõksu sattunud metslooma raev.
Kauniksvõideldud vaev.
Või inimseadusi trotsiv naer?
Maarjakasena varjatud valu
rohkem,
kui keegi talub.
Maarjakasena väändunud süü.
Ah, kui kaunis -
on imetlus nüüd.
Maarjakasena väärtuslik süü.