Sõnajalahullus

Ma olin kui ära tehtud... Minus polnudki midagi muud, kui sõnajalgade hullus... See oli nõnda suur, nõnda igatsev kasvupalang, vaimu kütkete katkemishetk, et ma tundsin - nüüd olen ma vaba; et ma tundsin - enam miski ei loe. Ma lihtsalt teen seda, mis tahan ja igapäevane melu ei loe. Ma lihtsalt teen, mida ma vajan ja argipäevane hallus ei loe. Ärgu katsugu keegi mind päästa sõnajalgade hulluse käest - see on sama, mis püüda mind säästa minu eneseleidmise eest. See on sama, mis öelda - ei tohi käia omaenese teed - vaata - kõik teevad teisiti - sina ainuüksinda valesti teed. Sõnajalad ei õitse, ei vilju - terve leht on üks varaait. Üle talve jääb kaunina kestma mitu toredat eosevart. Ja need eosed lendlevad tuules - peenmateeria kõiksuse käes. See on muinasjutt müstikast - õiest, mis alati leidmata jääb. See on lubadus, kutse ja vihje - tee lihtsalt midagi uut; astu ümbruse piiridest välja ja su maailm on järsku suur. Kõik need eosed lendlevad tuules, su vaim on vaba ja loov. Nii siis täitubki kinnismõte - see õie-leidmise soov. Kuni kestab veel sulnis suvi - pole nägemust hallaööst - kogu tõtates kauneid hetki, hinda päikese pillerkaart. Ole õnnelik, kuni, jah, kuni pole nägemust hallaööst.