Õrnus

Ärgata keset ööd ja sirutada käsi, tunda rõõmu lihtsalt puudutusest - see on midagi, millest ma eales ei väsi. See on midagi, mida raha eest osta ei saa. Aastakümnete tagant terendub su huulte esmane pehmus, esimene kutse silmade salamaailma - lõpmata selged virvendused, õhulised ja õrnad. See tunne on nii hingematvalt suur, et ei mahu mu sisse, kipitab varbaotstes, pitsitab kurgus ja vallandub silmanurkadesse... Tasa, tasa sosistavad huuled: "Mu armas..." Selliste hetkede kõrval kahvatub mure niutsuvaks kutsikaks, saba jalge vahel. Siis ma taipan - on tõsi, et need, kes on elu poolt alandatud, saavad ka ülendatud.