Oh, Iirimaa!

Su peale olen mõelnud nõnda kaua ja lahti sellest mõttest ma ei saa. Miks köidad sa mu meeli ikka veel? Ma õieti ei näinudki ju sind! Paar pilguheitu ümbrusele Wexford - Corki liinil; üks põgus kohtumine Curracloes - kas sellest piisab siis, et aimata su suurust? Ei, mitte maiset maad, vaid hingemaad! On meri võtnud kõik su hambulised karid - veel virvatuled tunnistavad neid. Tuul kulutanud sädelevad tipud - vaid aimamisi kuristikke näen. Ja lihtsad majad nagu hahapesad randvalli taga peidus. Verdtarretava jõuga hingab ookean. On tõusud-mõõnad ajastute hingus - suur näitlik õppetund, kuis toimib igavik. Jah, nii vist ajavalla lõpust algab algus ja algusest saab lõpp. On igatsus su inimeste silmis. Ma sellest igatsusest osa saan. On sisekaemust märgata neis silmis - nii, nagu eaka targa palgejooni võib valgustada lapsepõlve sära. Oh, Iirimaa! Ei tulnud ma sealt ära! Hetk minu hingest sinu hinge jäi!