Murdekoht

Emä murd'se lämmit saia; latsepabuli ta ümbre - egäüits sai suure tüki. Küll tuu mekk oll' suule hää! Ja kui kohhev ta küll ol'li! Lõhnast õkva ümbre käima nak'se pää! Egä suutäis oll' kui elun. Siki-saki narmastege nigu musu and'se mulle... Nüit saap supermarketist sadat seltsi leibä-saia; viilut'tu ja siilut'tu, kile sisse topitu. Kik om illuss, kik om kalliss; raha iist saap pal'lut osta. Aga midä säält ei osta, tuu om - emä hellä silmävaadet, koduköögi lämmit lõhna, üte pere õnnist tunnet. Ja kui kaugel ma ka poleks, mõteteski jõudu annab värskelt murtud kodusaia krõbe koorik, pehme sisu, taustaks kaasa vulisemas kaunis kodukandi keel.