Minu kotuse kiil

Egä kiil om umma kotuse näku, egäl kiilel om kotuse ääl. Niipal'lu ku om umma näoge paiku, niipal'lu om kiili ilmä pääl. Minu kiilel om ümmärä vormi nigu madala kumera mäe. Sääl ei ole suurt tuult egä tormi, mõtsa võt'va jo är' nonde väe. Iki ümmärä m-i ja n-i, vahel solksuve ää ja üü. Sammamuudu jo aastid ringi tege talumiis siin umma tüüd. Iki nõlvakust õles ja ala, iki lirtsuden läbi suu. Tuu om tõsi - mis hengen om sala, toda ütleme kipuss' suu. Minu kiil om ku allikuvesi - küll ta om iki karge ja hää. Las ta vulisess tasakesi, ku iks allikas alless jääss'. Minu kiil om viil latsemiilne, laiast ilmäst ei tiiä ta suurt. Ta ku tuletäss midägi miilde ammu kadunu hengede puult.