Maarahvas, metsarahvas
Maarahvas, metsarahvas -
kuhu on jäänud
su mets ja maa?
Kuhu kadusid kaitsvad kuused,
ravimännid
ja kaskede helendav laas?
Maarahvas, metsarahvas -
kuhu kadusid
linnud su õuelt?
Veel elab neist mälestus põues -
linnulaulust ja pesapuust.
Tühjalt valendab
pesakast uus.
Maarahvas, metsarahvas -
kas sinu veretu vabadus
kinni on makstud
kaitsvate puude
sõnatu valuga?
Aeg tuleb
taluda
raskete rüüstete
mõrudat maiku.
Kuusevaiku
kui kallimat kullast
ei leia
siis enam sa mullast.
Koidula
kirjutas "Säärase mulgi"
rumala ahnuse ahelduseks,
enesekiitmise ohjelduseks -
õppida oli sealt mõndagi -
lugedes ajaloo lõngasid...
Sada aastat
on lühike
mälule kanda.
Õppida ANDMA
on raskemast raskem.
Hoidlikult elada
usku ei ole.
Maarahvas, metsarahvas,
küllap sa tead,
et mets annab andeks.
Kasvatab jälle
nii kuuski
kui mände,
kaskede siidi
ja tammede tumedat sametit.
Ometi
veri veel mäletab
marduse-ametit.
Annad sa ise kord endale andeks?