Maalaps, marjuke

Maalaps, marjuke, Sind ma ju tean, Tunnen su vempe ja vigureid peast. Ikka sul asja on lille või puuga, Lehma või lamba või millegi muuga. Ikka sa otsid ja askeldad õues, Alati miski sul punnitab põues, Taskud on täis imepõnevat träni, Naelast ja mutrist teokarpideni. Hommikul kuke ja koiduga ärkad, Unise peaga saad vaevu end erksaks, Isutult näkitsed võileiva kallal, Pimeda metsatee hoolde end annad. Rühid ja ruttad kas poris või lumes, Kuni silm leiab bussi kutsuvad tuled. Vaevu saad istuma, otsas on jaks. Kuidas küll magaks veel magusalt! Ah, et see kool küll nii kaugel ei oleks! Ah, et see päev nõnda pikk ei tuleks! Maalaps, marjuke, sind ma ju tean, Tunnen su rõõme ja muresid peast. Oled nii hell, aga välja ei näita. Tõsise töö juures alati aitad. Tühja ja tähja ei millekski pea, Muredest visalt end välja vead. Päevaga kuidagi toime ei tule, Õhtust ja ööst lisa otsimas oled. Kui sa kord lähed, Siis tagasi vaata, Helladel mõtetel lase end saata. Tunneta korraks veel kaskede hinge, Silmitse veepeeglis kalade ringe, Tuleta meelde seenekohad, Kiru põldu, kus ohakas vohab, Lükka laiali leppade käed, Mida võsa su ette säeb - Siis sa ehk tunned ja osa sest saad, Kuidas sind tagasi igatseb maa!