Küünte ja hammaste

Küünte ja hammaste Kribinal-kriginal Hoian kinni se'st liivasest maast, Sellest leetesest mullast. Küll tahaksin anda talle seda, Mida ta vajab- Lupja, sõnnikut, turvast, Rahu, vaheldust, puhkust, Saamisrõõmu Ja andmisemõnu, Sest see maa on mind kasvatanud Selleks, kes ma olen. Küll jagaksin tagasi, Kuid mu jõud jääb nõrgaks Ja mõistus keelab kohkudes tagasi. Mina ei tohi Otsustada selle maa üle, Milles on mu juured. Tema saatuse otsustavad Veerevad kivid - Täna üks, Homme teine, Üksteise järel. Raskete rahnude taga On vermed Maa elavas ihus. Neid muudkui tuleb ja tuleb juurde Ning ma olen jõuetu Neid ravima, Kuigi ma tean, Mis ja kuidas aitaks. Mu maa pole minu oma Ja ma ise pole enda oma Ning mu teod on sunnitud teod. Mu kodumetsa Toob võõras oma prügi, Mu aed nutab Võõraste masinate rümast, Mu lapsed on väsinud Võõrast räuskamisest Oma kodõues. Mu maa, ilus armastav naine, On litsiks tehtud, Kes aina peab andma, Puhkuseta ja igaühele. Hoian ja hoian Kinni sest maast, Sellest leetesest mullast, Vaesest näljasest põllust, Mis enam anda ei suuda. Mujal on mustemat mulda Ja rikkamat maad, Aga seal oleksin ma ise Veerev kivi.