Kas sa kuulsid ..

Kas sa kuulsid mu kutset? Ei kuulnud. Sina kuulasid taevaste tuult ja väitsid, et minul on luulud... See oli midagi muud. See oli nukruse järelkaja, üksikluige igatsushüüd. Mul on nii väga sind vaja. Igavesti. Ja nüüd. Mul on sind hädasti vaja. Kuid sina kuulad taevaste tuult ja laotad mu hingevalu halli uduna üle maa; justkui tahtes, et päevasära sealt lõplikult otsa saaks. Aga kuidas siis võrsuvad taimed, kandes armastust nuppude sees? Kuidas alateadvuse aime leiab selles reaalsuses tee? Kuidas näha, et keegi veel naerab lapsemeelselt ja siiralt su ees? Kuidas tänada hingevalu elu tähtsaima õppuse eest?