Hetk
Apteegikaaluga
peaksime kaaluma ELU -
varjatud tundeid
ja mõistmise magusat hurma;
ilmajäämise kaotust
ning valestimõistmise valu -
apteegikaaluga
peaksime kaaluma SURMA.
Aga me elame
mürinal-raginal mööda.
Põhjas on gaas
ja aega
on alati vähe.
Kinnisilmi
kõik risu
on müüdav ja söödav.
Iseendale muhud
nii arutult peksame pähe.
Tonnide kaupa
glamuuri ja lakitud maske.
Ojadena aroome
ja valesti lõhnavat vett.
Loomulikult
see elu on nõnda ju raske.
Aga see kõik
on nii SOOVITUD enesepett.
Kusagil siiski
on allikas metsa vilus.
Kusagil õitsevad lilled
ja kärgedest immitseb mett.
Pärast äikest on musttuhat liblikat
loikude ääres.
Ühtäkki tunned,
et SEE
on nüüd väärtuslik hetk.
Ehmunult taipad
siis vaadata enese ümber.
Korraga märkad,
et keegi sind igatseb veel.
Sisimas aimad,
et vaikusest sinu ümber
tuhat sümfooniat
otse su poole on teel.
Sellisel hetkel
saab igavik
ainsamast pilgust.
Sellise rõõmuga
eladki edasi veel.
Liblikatiibade tolmust
saab helendav nimbus -
elu väärtuse mõistmise sümbol
su enese sees.